Õpime IT õppima

IT valdkonnas on vajalik pidev õppimmine! Õppimine on tegevus, mida on vaja osata ka erinevates ettevõtlusega seotud rollides, samuti ka õpetamine. Seni, kuni toimub õppimine toimub ka areng. Õppimine kui tegevus on igas teises tegevuses sees.

Peale seni teada olnud parimate praktikate ehk ära tundmiste sain ka meelde tuletada lähenemisi, mis on jäänud mõneti tahaplaanile, mis on peaagu täiesti ära unustatud või mis oli minu jaoks üldse uus lähenemine.

Leian, et õppimise õppimine on tähtis ja need teadmised aitavad ka ettevõtluses teisi aidata, paremini mõista tehniliselt või isegi filosoofiliselt keerukaid teemasid. Õppimine just igapäeva praktilises elus peaks olema eriti väärtustatud selle läbi, et osatakse õppida ja ka õpetada.

Iseseisva õppimise protsess

Protsess on midagi, mis muudab sisendeid väljunditeks – mis muudab ka olemist. Protess toimub teatud keskkonnas ning protsessil on oma kulg. Sisenditeks oli minu senine harjumuspärane, õpitud ja viimasel ajal minu poolt kasutatav õppimise meetod, veebiõppuselt saadud vaatenurk asjadele, õppimisele investeeritud aeg ning tähelepanu. Väljundiks mõnede arusaamade muutumine, uute vaatenurkade avastamine ning praktilised juhised õppimaks tõhusamalt. Tulemuseks soovisin muuta teatud osa iseenda suhestumisest õppimisse ja seda ma ka sain.

Veebiõpe jaotus laiali neljale nädalale, iga nädal tuli lugeda materjale, vaadata videoloenguid ning lahendada teste. Samuti oli iga nädal olemas täiendavad materjalid, kus iseenda isiklikust kogemusest ja õppimisest rääkisid oma ala tuntuimad uurijad. Lõpuks oli eksam – tulemuseks 92%.

Peale õppuste läbimist on õppimise protsessi kirjeldamine mõnevõrra lihtsam, teisalt peab seda tegema rohkem süstemaatiliselt, sest ma ei räägi enam sellest mida ma niivõrd konkreetselt tegin, kogesin või teada sain, vaid õppimise protsessi kirjeldamine peaks andma ülevaate sellest kuivõrd ma materjali omandasin. Ilmselt on seda parem hinnata sel juhul kui lugeja on läbi töötanud selle sama materjali.  Siiski äratundmist on igaühele.

Selleks, et kirjeldada iseenda õppimise protsessi ning anda ühtlasi edasi ka õppuses antud õpetused kirjeldan just seda mida üks või teine õppimise aspekt õppimise juures õpetas, pani kogema, taas meenutas või millist taipamist see andis.

Olles selle kodutöö ära vormistanud taipasin ma iseennast sellest olekust, kus kõik erinevad õppuse komponendid muutusid omavahel töötavaks, mõtekaks, kasulikuks ja kergesti meenutatavaks ühtseks teemaks.

Ettevõtja roll ja õppimine

Ettevõtjana on oluline igal momendis õppida. Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd õppimise tehnikas, kuivõrd oskuses saada asjadest paremini aru, osata arusaamisi moodustada ning eelkõige neid kasutada. Õppimine on protess, mis on olemas eriti igas uues ettevõtmises. Kuidas minna tundmatusse? Kuidas võtta ette uus valdkond? Kuidas seda teha tõhusalt ja vähe takerdudes? Kuidas ma arusaamasid moodustan ja kuidas ma valin mida on mõtekas teha? Milline teadmine või kogemus töötab? Mida kuskil kasutada? Jne.

Oskus õppida ja oskus õpetada käivad käsikäes. Muutuvas maailmas on oluline, et oleks aru saadav miks üks või teine õnnestumiseks vajalik teadmine jääb omandamata või kasutamata. Seega on oluline juhtida nii enda kui teiste tööd selliselt, et sellest oleks õpitud ning neid teadmisi oleks kasutatud.

Ma leian, et õppimise õppimise ning igapäevaste tööülesannete vahele peaks tõmbama rohkem paralleele ning õppimine peaks olema ettevõtluses rohkem kõne all. Just nimelt õppimise õpetamine.

Kaks meetodit mõtlemiseks

Mõtlemist on võimalik jaotada mitmeti, õppimise mõttes jaotatakse mõtlemist fokusseritud mõtlemiseks ja hajusaks mõtlemiseks. Praktiline erinevus seisneb selles, et fokuseeritud mõtlemise puhul keskendutakse tähelepanu teada olevatele asjadele, mõtted on selged ja konkreetsed ning mõtetega on lihtne läbi viia erinevaid loogilisi operatsioone, hajusa mõtlemise puhul eksisteerib pigem teatud distants, ei ole niivõrd selge millest ja kuidas alustada, st. toimub suure pildi joonistamine ning otsimine millest nn. kinni hakata.

Fokuseeritud mõtlemise heaks näiteks on tuttava matemaatikaülesande lahendamine. Keskendumine teada olevatele mõtetele, konkreetse lahenduse otsimine. Ülesanne võib olla tuttav, saad aru teemast ruttu ning otsid konkreetset lahendust. St. viid läbi konkreetseid operatsioone. Lahendus leitakse mõneti läbi pingutamise.

Hajusa mõtlemise puhul on heaks näiteks olukord, kus õpitav valdkond tundub arusaamatu, hoomamatu ning esmapilgul tundub, et ei oska kuskilt mõttelõnga arutamagi hakata. Tegemist on uute kontseptsioonidega, võimalik, et isegi uue taustsüsteemiga ning raske on omandatavat seostada olemasolevate teadmistega. See mõtlemine on pigem rahulik asjade kõrvalt vaatamine.

Ühel juhul liigub mõte konkreetset rada pidi, teisel puhul veel seostamata mõtete vahel. Ühel puhul lahendatakse konkreetset probleemi, teisel puhul proovitakse leida vaatenurk kuidas üldse uuele vaadata. Aru tuleb saada sellest, et neid kahte mõtlemistüüpi ei saa korraga praktiseerida – küll aga saab neid vahetada ning seda tulebki teha.

Kasulik on see sellepärast, et ühest mõtlemise viisist teise saab oma teadmisi ja taipamisi üle tuua. Hea õppija oskab lülituda ühest olekust teise. Saab aru mida ja millal teha.

Kuidas venitamisega toime tulla?

Uut informatsiooni tasub tükeldada ajaliselt. Suur tükk pidavat suu lõhki ajama. Samuti ka õppimises. Uue teema õppimises on alguses mõtted nõrgad ning omavad vähe seoseid olemasoleva maailmapildiga. Uue õppimine tundub sel juhul oluliselt abstraktsem ning raske võib olla leida konkreetseid näiteid kuidas õpitav reaalses elus rakendatav on. Uued teadmised ei pruugi ka omavahel korralikult haakuda. Uues ja keerulisena tunduvas teemas võib olla raskem taibata. See võib omakorda viia selleni, et tekib teatud valu aisting – õppimine võib muutuda vastumeelseks ning lihtne on lasta endal tegeleda nn.meeldivate kõrvaliste asjadega. Me oleme justkui sõltlased, kes tahavad mõnuleda ja see on inimlik.

Mida sel juhul teha? Hea meetod on jällegi oma sisedialoogi vaigistamine ning lihtsalt õppimine. Sel juhul pakutakse välja variant, et hakata õppima 25 minutiliste tsüklitega – leppida endaga lihtsalt kokku, et 25 minutit teen intensiivset tööd ja siis lasen endal puhata. Selliselt tükkide kaupa edasi liikudes ja vahepeal puhates tekivad uued assotsiatsioonid, uued taipamised ning teema muutub järk-järgult kergemaks – kui mitte isegi põnevaks. St. valu aisting kaob kohe kui haarata härjal sarvist – seega, kas valid kannatamise või põnevuse? Oluline on siinjuures aru saada, et just nagu spordi puhul kasvab lihas puhates, nii kasvavad ka arusaamised ja taipamised puhates. Seega, ei tohi unustada mängu, puhkust ja und. Ehk siis väiksem robotlik „tuim“ pingutamine kulub ära ka selles mõttes, et hiljem puhkehetkel aju töötab „ahju aetud“ materjalidel meie eest edasi.

Uute teadmiste omandamisel võib olla raske sobitada teemat suuremasse pilti, veelgi enam võib olla raske üldse aru saada miks konkreetne asi just nii on ja mida see üldse tähendab. Sel juhul soovitatakse tõmmata paralleele, otsida analoogiaid, moodustada metafoore, ehk isegi jutustada mõni lugu või maalida mõttes asjast teatud pilt – selliselt tükk-tüki haaval asja selgitades hakkad ennast enesekindlamalt tundma. Selliselt asju vaadates muutub teema põnevamaks ja käega katsutavamaks.

Kui asjaga lihtsalt tegelema hakkamine ei tundu sobilik lahendus ning õpitu tundub igav siis ilmselt on vaja hakata küsimusi esitama. Esitada piisavalt palju küsimusi uue õpitava kohta. Küsimuste küsimine võib viia huvini – selliselt võid häälestada ennast uurimaks materjali põhjalikumalt või vaatamaks kõrgemalt suurt pilti või mõnda konkreetset küsimust rohkem sügavutti isegi.

Inimeses oleva teadvustamatus aitab õppimisele just puhkehetkedel kaasa – küsimused ja probleemid jäävad „kuklasse laagerduma“ ning hiljem sama teemat uuesti vaadates paistab kõik oluliselt selgem – meie aju, täpsemalt meie teadvustamatus on selles vahepeal loonud korda.

Miks selline ajaline tükeldamine veel hea on? Meie mälu pidavat jätma asju meelde blokkide kaupa. Lühiajaline mälu pidavat olema justkui tahvel kritseldamiseks ning pikaajaline mälu justkui ladu. Kordamine on tarkuse ema. Sinu aju on justkui vana kineskoopkuvar – pidevalt sama pilti näidates „põletatakse rajad ajju“. Jäta meelde see, et alati on parem õppida lühemaid perioode tihemini kui pikemaid perioode harvemini – st.5h päevas on meelde jätmise seisukohast kordi ebatõhusam kui iga päev 1h viie päeva jooksul.

Venitada võime selle pärast, et jääme kas eelnevatesse teadmistesse kinni – arvamegi juba, et oleme targad ning ei näe uues mõtet – ilmselt kuna ei proovi mõtet teadlikult leida – me kas ei esita konkreetseid küsimusi või ei vaata suuremat pilti. Teine nn.“peenem“ venitamise variant on see, et muudkui järjekindlalt tegeleda asjada – hakkad ühte ja sama rada käima ning lahendust ei tule. Selliselt tundud endale kilplasena ning kohe ongi lihtne hakata tegema enesekriitikat ning jätta teemad kõrvale. Mida sel juhul teha? Ilmselt sel juhul oled kinni ja liialt fokuseeritud režhiimis – mine eemale, tegele millegi muuga ning tagasi vaadates on tihti lahendus ilmselge. See kinni jooksmise hetk on tähtis hetk.

Teadmiste tükeldamine

 Tükeldamine on kasulik ka konkreetsemas mõttes. Juhul, kui teemast on raske aru saada siis tuleks teema jaotada tükkideks. Teekond pidavat samuti hakkama esimesest või esimestest sammudest. Tükkideks jaotamine on hea, kuna lubab teemat hoomata lihtsamalt – vähem objekte korraga haarata on lihtsam. Seda võib võtta ka kui analüüsimist – tükkideks jaotamist, nende tükkide ja terviku vaheliste seoste uurimist.

Mida nende tükkidega peale hakata? Tükid peaks enda jaoks tegema arusaadavaks – millest konkreetne tükk räägib? Kuidas seda tükki saab kasutada? Millega see tükk haakub? Mis lugu on sellel tükil jutustada? Missuguse olemasoleva arusaamaga see tükk seostub? Kuidas seda tükki kokkuvõtvalt nimetada? Miks midagi just nii on?

Mõttetükk kui kokkuvõte on hea selle jaoks, et kokkuvõtet on lihtsam sobitada kokku teiste sarnaste tükkidega, samuti on lihtsam seda meelde jätta. Nii vabaneb töömälu ja lihtsam on mõttetükkidega operererida. Hiljem saab sama tükki meenutada ning vajadusel saab vaadata ka selle detailidesse paremini. St.väiksemaks tükiks tehtud õpitut on lihtsam seostada olemasolevate teadmistega ning seda on lihtsam ka kasutada. Miks? Sest nn.töömälus korraga saab hoida vaid piiratud arvu tükke – rumal ja lootusetu on loota, et kõik detailid korraga „ekraanil“ paistavad (me pidavat suutma 4 nn.tükki korraga teadvustatuses hoida). Meenutamine aitab salvestada!

Mida nüüd nende tükkidega peale hakata? Mõttetükkidega on lihtsam mängida. Sobitada neid teiste mõttetükkidega, võrrelda neid omavahel, eristada neid üksteisest lõpuks sobitada need omavahel. Rohkem oluline ongi see kuidas erinevaid mõttetükke omavahel kokku siduda. Neid saab ja tulebki liita omakorda suurteks mõttetükkideks. Selliselt moodustuvad kontseptsioonid. Miks see hea on? Sest erinevate nn.juur-mõttetükkide hilisem jaotamine väiksemateks mõttetükkideks ja sealt edasi veel väiksemateks annab võime liikuda teemas ehk meenutada lihtsamalt ka väiksemaid detaile. Samuti saab tükeldades selgeks miks erinevad tükid omavahel sobivad ja kuidas need sobivad – nii on lihtsam seostatud pilti meelde jätta või meenutada.

Meenub õpetus, kus öeldakse, et ei tohi midagi teha millest pole korralikult aru saadud – st.kiirustav ja ruttav mõtlemine, kus ei tükeldata ning omakorda kus ei seostata piisavalt, või ei osata vaadata suurt pilti võib jätta mulje, et ollakse justkui teemast aru saadud – tegelikult on aga aju täitnud tühjad kohad olemasoleva teadmisega või mõelnud seosed välja. St. oluline on just nimelt läbi tükkide seostamise õppida, et ka tegelikult jääks nn. elav  ja töötav mõttemudel meelde. Uus mudel peaks saama mingis mõttes nime.

Kuidas ikkagi tükeldatakse? Esimene asi on lihtsalt vaadata ja jälgida. Lihtsalt proovida asja vaadata ning tabada ära millest ikkagi jutt on. Jälgimisel saab luua erinevaid assotsiatsioone, erinevaid seoseid ning saab ka õpitavat olemasolevate teadmistega. Moodustub teatud pilt, teatud tunnetus, teatud taju, teatud vaatenurk. Selliselt hakkab õpitava põhiline idee kohale jõudma. Oluline on aru saada mida õppetükk või mõttetükk proovib edasi anda. Oluline on ka see, mida meie sellest mõttetükist arvame. Küll aga tuleks jälgida, et ülekaalus ei oleks õpitav ega ka juba teada olev – muidu on lihtne komistada.

Komistada saab näiteks sattudes enesekindluse lõksu – ma lihtsalt arvan, et ma juba tean ning liigun edasi järgmisele teemale – tegelikult aga pole asi meelde jäänud, see pole piisavalt seostatud teiste teadmistega ning nii on raske ka hiljem õpitu juurde tagasi tulla. Teistpidi komistame siis kui õpime naiivselt ning ei seosta ega kontrolli õpitut enda teadmistega – selliselt võime võtta omaks vale-teadmisi ning moodustame nõrku kasutuid seoseid.

Mida teha, et mitte komistada? Vaja on lihtsalt panna õpitav kõrvale ning proovida õpitut taas esitada, paigutada õpitud konteksti, uurida seda mõtet koos teiste mõtetega ning proovida tunnetada, kas asi ikkagi on kohale jõudnud ja kas see on meelde jäänud. Kordamine on küll tarkuse ema, siiski enda mälust kordamine on kordades tõhusam kui lihtsalt üle lugemine – mälust kordamine tugevdab mõtteseoseid ning loob assotsiatsioone. Lihtsalt kordamine on robotlikkus, mälust kordamine on tarkuse ema. Ehk kas õpitud kontseptsioon on ikkagi kontekstis? Kas seal on taibatud olulisemat? Oluline on esitada olulisi küsimusi, sest just küsimus tingib vastuse? Seega, mis ja mille jaoks on oluline?

Kuivärske õpitud on tükeldatud, tükkidest on aru saadud ning konteksti paigutatud ning see on mälust taas-esitatav siis tuleks vaadata kas õpitu ka kõik omavahel kokku sobitub.  Vaadata saab ka seda kuidas õpitu sobitub näiteks täiesti teise valdkonda – tihti tekib nii innovatsioon.

Tükeldamine, mõttetükkide loomine, tükkide sidumine ja seoste mõistmine on justkui tööriistad. Tööriistad õppimise mõttes ning need on ka tööriistad konkreetsete mõttetükkide mõistes – neid tükke saab hiljem lihtsasti kasutada. Oluline on teada kuidas erinevaid mõttetükke tulevikus kasutada – meid motiveeribki tihtipeale just tähendus ja tuleviku kasu. See tähendus ja kasu on esiteks jälgimise abil kätte saadav ning teiseks uurimise, küsimise ja seostamise abil kätte saadav.

Mida nimetatud tükid veel annavad? Nad annavad erinevaid perspektiive. Sügavamalt vaadet, pealiskaudsemat vaadet, kõrvalt vaadet, funktsionaalset vaadet ja üldse erinevaid vaateid asjadele. Miks need vaated head on? Sest mitmeti vaadates on tõde parem tunnetada. Seega, kuidas peaks nende mõttetükkidega käituma? Väga oluline on mõttetükke osata kasutada – võrrelda kuidas üks või teine mõttetükk sobib lahendamaks konkreetset probleemi – kuidas ja millise teadmisega üht või teist teemat oleks parem vaadata. St. tuleb õppida nende mõttetükkidega žonglöörima. See mõttetükkide vahetamine annab ka teatud oskuse verifitseerida mõttetükki töövõimet ning see on vajalik, just nagu on vajalik hindamaks mida siis ikkagi konkreetne mõttetükk tähendab.

Paneme venitamise enda kasuks tööle

Viivitamine, venitamine ja edasi lükkamine käivitub lihtsasti. Kõigepealt tekib valu aisting – õppimise kätte võtmine tundub raske, vastumeelne, ebahuvitav, pingutust nõudev ning võib vajada justkui eriliste sündmuste kokkulangemist. Selline emotsioon ja mõte on koormav või piinav ning olles inim-automaat võtame kohe ette midagi rahuldust pakkuvamat. Näiteks surfame Internetis. Nüüd on küsimus, et kas see on normaalne ja mida selle teadmisega peale hakata?

Iseenesest ei ole midagi valesti – ette tulebki võtta rohkem rahuldust pakkuvad asjad, lihtsalt need tegevused peaksid hõlmama õpitavat. Seega, raskete teemade tükkideks jaotamine ja nendega töö on igati õige meetod asumaks asja kallale ning saamaks sealt ka rahulolu. Vahe on selles, et kas reaktsioon eesseisvale raskele õppimisele on asju lihtsamaks muutev või keerulisemaks muutev. Raskemaks muutev on vältimisharjumus – nina tõmmatakse krimpsu ning keeratakse kukal ette. See on vältimisharjumus – justkui narkomaan. Aru tuleb saada sellest, et see sama reaktsioon peaks kutsuma esile tükeldamise. Tükeldamise nii ajalises kui ka sisulises mõttes ja selliselt tekivad ka rahuldust pakkuvad keerukusega ülesanded ja ühtlasi ka motivatsioon.

Seega, oma venitamisharjumus tasub konverteerida ringi tükeldamisharjumuseks ning jaotada teemad nii sisuliselt kui ajaliselt ära. Nii saab tegeleda erinevate tükkidega ning samuti ka „venitada“ – st. aeg kui oled õpitavast eemal töötab õppija kasuks. Teadvustamatuses moodustub kord, ebaoluline lükatakse kõrvale, oluline tuuakse välja ning uuesti väikese tüki kallale asudes paistab kõik selgem. Selliselt tekib tõusev motivatsioon.

Mõneti paradoksaalne on see, et kui keskendume tulemusele siis on veelgi raskem venitamist vältida. Miks? Sest, raskete ja keeruliste teemade puhul paistab kujutletav „lõpp“ niivõrd keeruline ja suursugune, et sellist asja võib tunduda võimatu ära lahendada. Eriti kui jätta see viimasele minutile ning loota, et aju suudab ühe korraga kõigest läbi närida. Just sellepärast tuleks rõhku pöörata pigem protsessile, mitte tulemusele. See on ka teatud mõttes enesekindluse lõks ja rumalus – arvata, et ma ilma tegutsemata tean kuidas mingid asjad käivad või milline tegelik keerukus on. Reaalne lahendus võib olla oluliselt lihtsam, või oluliselt keerulisem. Sellepärast on parem juba varakult uurida konteksti, uurida teemat ja küsimusi ning jaotada ülesanded endale sobiva aja peale laiali.

Eelnev lõik ei tähenda seda, et ei võiks kasutada nn. viimase hetke energiat selleks, et teha asju kiiremini – võib ikka, ka tükkideks jaotatud tööd tuleks ära teha määratud aja jooksul. Igal asjal on oma aeg. Alustamisel ja lõpetamisel on oma aeg.

Seega, meie kujutlusvõime võib olla nii sõber kui ka vaenlane. Selle pärast tulebki kontrollida, korraks seisatada aeg ning vaadata, kas see konkreetne mõttetükk, arusaam või suhtumine ikkagi on mõttekas ja kuidas see seostub olemasolevate teadmistega.

Mälu

Seosetut, ebapraktilist ning enda jaoks mitte vajalikku on väga raske meelde jätta. Seega on oluline mõttetükke seostada olemasolevaga, kujutleda ette uue teadmise rakendust ning saada aru milline konkreetne kasu uue teadmisega kaasneb. Selline „mälu ergastamine“ saab ka käia läbi teadlikku ja otsustatud töö. Meelde aitab jätta kordamine, siiski kõige paremini salvestab teemad meenutamine. Meenutamine ja kontrollimine. Meenutamine on justkui mõttetükkide juurde tagasi pöördumine, nende lahutamine väiksemateks mõttetükkideks ning selliselt tükkide üksteiselt koorimine.

Selleks, et jätta asju paremini meelde tuleks luua tähenduslikke mõtte-gruppe, mõttetükkide kobaraid ning seda aitab teha teemadega seoses erinevate kontseptsioonide, piltide ja emotsioonide loomine. Teadmisi võib visualiseerida, visualiseerida ka reaalsesesse ruumi ning proovida selliselt mõttetükke või mõttegruppe endast väljapoole asetades neid paremini meelde jätta, seostada ning meenutada.

Mälule pühendatud lõigu pikkus selles tekstis ei tähenda mitte seda, et mäluga seoses oleks antud käsitluses vähe õpetusi, vaid pigem sellest, et mälu tuleb läbi õigesti õppimise – seega, on oluline pidada ennast meeles õppimise ajal ning kontrollida ja teha kokkuvõtteid sellest kuidas õppimine konkreetsel hetkel edeneb.

Mida ja miks teha, et saada paremaks õppijaks?

Õppimine ei pruugi alati lihtne olla. Õppimine on uute teadmiste sidumine olemasolevate teadmistega ja samavõrd olemasolevate teadmiste ümber lükkamine. Tihti on raske esmapilgul vasturääkivaid vaatenurki ehk paradokse siduda omavahel kokku nii, et moodustuks teatud uus ja kõrgem teadmine. Raske on ka innukalt suhtuda. Mingil hetkel võib tunduda, et õppimine muudab justkui rumalamaks. See võib segada vett ning muuta teemasid udusemaks. Siiski ei tasu sellel lasta ennast heidutada. Aitab see kui panna õppimine korraks kõrvale, tegeleda sellega tükkide haaval ning proovida uut teadmist kohe teadlikult rakendada – kasvõi mõttes.

Mõttetükke võib ette kujutada kui kunstiteoseid, kui teemat kokkuvõtvaid raamatuid või voldikuid, kuhu on teatud teadmine justkui sisse pakitud. Selles on sees teatud kogemus. Paremaks aru saamiseks tasub tõmmata rohkel paralleele, otsida analoogiaid ja metafoore. Selliselt on lihtsam suhestada õpitavaga ning lülituda ringi fokuseeritud mõtlemiselt hajusale mõtlemisele. Analoogiad või metafoorid on tihtipeale ilmekad ja meelolu tõstvad. Võrdluses pidavat tõde selguma – erinevaid mõttetükke ja mudeleid omavahel illustreerides võib nii mõnegi keerulise asja endale lihtsaks teha. Paljud teravad pliiatsid joonistavad küsimustest olulisi pilte.

Miks paralleelide tõmbamine, metafooride ja analoogide otsimine on veel hea? Sellepärast, et need lasevad konkreetset mõtet näha ka teises kontekstis. Miks see hea on? Selle jaoks ,et saada üle enda mõtteblokkidest. Me koperdame oma „tarkusesse“ ning hoiame sellest kümne küünega kinni – selliselt ei suuda me edasi liikuda. Kuidas metafoorid aitavad? Need justkui joonistavad pilti edasi, näitavad teisi lähenemisi ning aitavad meil oma kiindumusest mingeisse konkreetsesse mõttesse üle saada.

Metafoorid on head ka selle pärast, et nad mitte ei aita meid ainult edasi, vaid aitavad ka teadmisi paremini meelde jätta. Samuti loovad nad võimaluse taipamaks ühest valdkonnast õpitud teooria abil teises valdkonnas midagi uut. Jääd kinni – kasuta analoogiaid ja metafoore!

Metafoorid ja analoogid võivad olla ka lihtsalt lood, jutustused õpitavast. Miks mitte kui pildid või maalid, või koguni videod. Lood on head, kuna nad tihendavad õpitut ning aitavad näha õpitut kõrvalt, venitada ja kitsendada õpitu sisu – kõik see muudab vaadet objektiivsemaks. Küsimus on väga tihti vaatenurgas.

Kuidas siis olla nutikam? Nutikam olemine on enda aju parem kasutamine. Töömälu parem kasutamine. Töömällu ei mahu liiga palju infot, seega on oluline seda tükeldada ning tükke omavahel seostada. Kuidas aga olla rumalam? Üks viis selleks on see kui jätta minemata tagasi varem õpitu juurde – proovimata meenutada, proovida teha kokkuvõtteid, proovimata tõmmata paralleele. St. kui tahad olla rumalam siis selleks kindel viis on mitte peatada korraks aeg, mitte teha kokkuvõtteid, mitte meenutada ja seostada õpitut. Üle kontrollimata teadmine ja liigne enesekindlus „tasub“ ära.

Päris motivatsioon õppimisel

Oluline on märgata iseennast õppimisel, mäletada iseennast konkreetsel hetkel ning osata vaadata oma mõttetükke nii lähedalt kui ka kaugemalt. Tunnistada oma oma küündimatust. Parim õppimine on ise õpitavale läheneda. Proovida asjad endale ise selgeks teha. Selleks on vaja tunnistada enda mitte aru saamist ning oma meeleolu või olekut. Endale arusaamatute kohtade selgeks tegemine, nende uurimine, tükeldamine, seostamine, metafooride toomine ja grupeerimine ajapikku selgitab õpitavat. Kui uurida küsimusi enda jaoks lõpuni siis tihti käib see läbi väga mitmete erinevate perspektiivide uurimise – selliselt moodustuvad mõttetükkidest uued ja suuremad mõttetükid ning sealt edasi uued küsimused. Selliselt hakkavad erinevad teemad omavahel haakuma ning nii moodustub pidev huvi saamaks kõigest vastutulevast päriselt aru. Taipamine hakkab nii naudingut pakkuma. Kas mitte selline pidev huvi ja taipamine ei võiks olla „pääsemine“?

Selline huvi seisund ja taipamine töötab vaid siis kui mõista oma mõistmatust. Reaalsuse kontrolliga tegeleb parem aju poolkera – see paneb kõik asjad suuremasse pilti. Vasak aju poolkera aga klammerdub, on kangekaelne, hoiab oma tõlgendusi alles ja kaitseb oma ideid. St. kui jätta õppimisel või reaalsete ülesannete lahendamisel aeg peatamata ning kui jätta vaatamata suurt pilti siis see on justkui poole ajuga elamine.

Koostööst

Vasak aju poolkera on dogmaatiline, enesekeskne ja jonnakas. Mida annab koostöö? Koostöö teiste inimestega on mõnes mõttes justkui hajus-režiimis mõtlemine. Selliselt ei olda liigselt fokuseeritud, vaid vahetatakse ideid ja mõttetükke, proovitakse hinnata nende kasutamist konkreetse ülesande või probleemi lahendamisel. Koostöö on abiliseks aitamaks mõista iseenda kiindumist oma arusaamistele, mis võivad olla siiski vildakad.  Siiski tundub, et ka koostöö sujub paremini kui vaadata asjade tähenduse ja olemuse taha. Teised inimesed on teises olekus ja vaatavad küsimusi teise pilguga – seda teist vaadet tuleb osata vaadata.

Õppimine ühe pikema lausega

Fokuseeritud ja keskendunud režiimilt ümber lülitades hajusale ning kõrgemalt vaatavale režiimile aitab kontrollida reaalsust ja see on omakorda vajalik selleks, et teada mida õppida ja tükeldada, mida kokku siduda, millal tõmmata paralleele, millal keskenduda protsessile ning millal  kontrollida ning kuidas seda kõike kasutada (koos)tööks!

Milliseid küsimusi endalt küsida, et saada aru oma mitte aru saamisest?

Selleks, et paremini õppida on hea teha väikeseid „pause“ ning teha iseendale nn. reaalsuse kontrolle. Selle jaoks olen välja kirjutanud mõned küsimused:

• Mida ma ja miks ma õppima hakkan?
• Mida ma selle kohta juba tean?
• Mida konkreetne õpetus mulle annab?
• Millised loogilised teemad õppimisel mulle ette satuvad?
• Mida konkreetne peatükk või loeng tervikuna ütles?
• Mida õpitu reaalselt võiks tähendada?
• Mis on värskelt õpitus oluline?
• Kus ma õpitut saan kasutada?
• Kuidas see sobib mu varasemate teadmistega?
• Millest õpetus järgmisena võiks rääkima hakata?
• Kas ma mäletan mida ma lugesin või õppisin?
• Kas õppimise ajal tekkisid kujutlusse näited õpitava rakendusest?
• Mille alusel ma võin kindel olla, et olen õigesti asjadest aru saanud?
• Kas ma suudan õpitut ka pikema aja möödudes meenutada?
• Kas ma oskan teistele õpitut seletada?
• Kas ma lugesin oma koostatud kokkuvõtte veel läbi, kas see oli loogiline?

Ettevõtluses õppimise oskuse rakendamine

Ettevõtluses on töö inimestega ja töö protsesside või tehnoloogiatega. Probleem on see, kui asjad ei ole sellised nagu me tahame, et need oleks. Möödapanekuid on kahte tüüpi. Inimlik ja tehniline. Üldjoontes on see ikkagi taandatav inimlikule möödapanekule. Millised on mõned inimlikud möödapanekud, mida annab õppimise õpetuse mõttetükkidega parandada?

Suurte ülesannete edasi lükkamine.

Töötajad, kes täidavad päeva jooksul mitmeid suuremaid ja väiksemaid ülesandeid eelistavad lahendada ära lihtsamad ülesanded ja arvavad, et momendil kui on ülesandeid vähem on suuremaid ja keerulisemaid ülesandeid parem lahendada. Toimib justkui inimlik ja aru saadav selgitus – on vaja rohkem aega. Õppimise seisukohast on see lähenemine aga vale. Eksamitelgi tasub alustada keerulisematest ülesannetest – saada aru ülesande sisust ning osata ülesanne jaotada tükkideks. See on hea sellepärast, et sel juhul kuna kujutluses suur ja keeruline teema jaotub siis jõukohasteks lihtsamateks ülesanneteks ning isegi kui panna suur ülesanne kõrvale tekivad ajapikku head mõtted kuidas seda ülesannet tegelikult peaks lahendama. Ka sel juhul aitab teadvustamatus kuskil taustal ülesande kallal töötada ning samuti muutub selgemaks ka ülesande endaga kui ka asjasse mitte otseselt puutuvate ülesannete sisu.

Motivatsioon ja ülesannete tükeldamine.

Tihti on raske leida motivatsiooni ühe või teise küsimuse lahendamiseks. Õigupoolest eksisteerib mitte-motivatsioon. Ülesanne tundub olevat suur ja keeruline, mugavam on tegeleda jooksvate asjadega ning raske ülesande mitte täitmiseks on justkui varnast võtta rida vabandusi nende mitte täitmiseks. Tükeldamine on siin hea abinõu ja tööriist. Tükeldamist tuleb sel juhul vaadata ka selliselt, et kuidas erinevaid ülesande tükke siduda üldise töö eesmärgiga. Näiteks mõne olulise küsimuse lahendamisega saab kõrvaldada mitmed tulevikus tekkivad probleemid – sel juhul on neid küsimusi ka lihtsam lahendada – ühe ülesande lahendamisega lahendad justkui mitu ülesannet ning muudad oma elu kergemaks.

Hirmul on suured silmad.

Eelmises lõigus kirjeldatu jätkuks rõhutaksin asjaolu, et oma teadmistes ei tasu kinni olla. Pole mõtet mõelda, et me teame kõiki küsimuse asjaolusid ilma sellega tegelema hakkamist. Mõistust on „tark“ ning maalib ülesande raskusest mitmesuguseid pilte. Need „hirmupildid“ muudavad lihtsaks jätmaks keerulisemad teemad kõrvale ning tegeleda lihtsamatega. Tegelikult on nii õppimise kui ka töö tegemis mõttes osata panna korraks aeg seisma ning proovida asetada küsimusi uude konteksti. Mida see küsimus tegelikult tähendab? Mille alusel ma arvan, et ma hindan õigesti? Mida mu varasem kogemus ütleb? Kas olen proovinud ülesannet tükkideks jaotada? Mida need tükid ütlevad mulle iseloomu keerukuse kohta?

Oluliste asjade tegemata jätmine

Lihtne on jätta olulised asjad tegemata kui mõni ülesanne jääb lahti mõtlemata, selle olemus jääb tabamata ning seda ei osata panna konkreetsesse konteksti. Seega, jällegi on vaja teadlikult vaadata küsimust kõrvalt – vaadata suurt pilti, mitte niivõrd kiinduda oma arusaamadesse asjadest. Tuleb endalt küsida millise olukorraga ma tegelikult silmitsi seisan, mida see tegelikult endaga kaasa toob ning kuidas see seostub teiste tegevustega. Ei ole olemas erinevust abstraktses tões, mis ei väljenduks konkreetsetes tõsiasjades. St. tuleb leida tööülesandest või probleemist see oluline küsimus. Konkreetset teada saadut tuleb kohe rakendada ning küsida: „Mis on veel tõsi kui see olukord on tõsi?“

Õigel hetkel ei tule meelde õiged asjad

Tööhoog, kus masinlikult lahendatakse üht või teist ülesannet võib olla omamoodi nauditav. Siiski tuleb teha töö tegemistesse sümboolsed pausid. Ühelt küsimuselt teisele vahetades tuleb võtta see hetk ning küsida endalt mida selle küsimuse lahendamine tegelikult annab ning kas see konkreetne vaatenurk aitab lahendada peamist küsimust? Peamine probleem pidigi olema selles, et peamist probleemi ei mõisteta. Sel juhul tulekski korra kõrvalt vaadata võib-olla isegi panna korraks küsimus kõrvale ning siis tunnetada peamist küsimust. Mis on veel tõde kui mingi konkreetne asi on tõde? Mida see tähendab? Millist lahendusvarianti oleks kõige mõttekam kasutada?

Puhkuse vajalikkus

Selleks, et töö oleks sujuv on vaja perioodiliselt puhata. Teha väikeseid pause, panna ülesandeid kõrvale, lasta asjadel „seedida“ ning tihti hiljem sama küsimuse juurde tagasi pöördudes on vaatenurk hoopis teine. Samamoodi ei aita küsimusi paremini lahendada hulluks töötamine. Pigem tasub mõelda selle üle kuidas on targem tööd teha.

Uurimise vajalikkusest

Spekuleeriva mõistuse vastu aitab ka edasi uurimine, asjaolude täpsustamine. Tihti satutakse selle lõksu, et hakatakse teoretiseerima teemadel, milles tegelikult ei olda pädevad. Kujutatakse olukordi ette. Mida selle vastu teha? Tihtipeale aitab paari küsimuse esitamine. Küsimuse täpsem uurimine. Selleks võib olla tehniline spetsifikatsioon või kõne kliendile. Oluline on oma teadmist kontrollida ning vaatenurga õigsuses veenduda.

Koostöö eelistest

Koostöö võib olla raske. Raske just sellepärast, kuna erinevad inimesed omavad erinevaid rolle ning nende vaatenurk on erinev. Aru tuleb saada sellest, teised inimesed on tihti sinust endast erinevas olekus. Selles olekus on aga teatud eelis. Eelis iseenda jaoks – tihti teised omavad teistsugust vaadet asjadele ning need lasevad paremini päris tõest aru saada. St. küsimus ei ole isegi selles kas ja kelle vaatenurk on õigem, vaid selles kuidas erinevad pildid kombineerida kokku tervikuks. Kuidas mõttetükid panna omavahel sobituma ning kuidas uut pilti kasutada ära parema tulemuse loomiseks. Teised inimesed annavad ka huvitavaid vaatepunkte, mille abil kontrollida enda teadmise õigsust.

Kontrollimise hetk

Intelligentne inimene oskab teha pause. Vahe aeg on see, mis tekitab teatud vahe mõtte. Vahe mõte on selline mõte, mis võtab kokku, mis vaatab kõrvalt, mis kontrollib. Kontrollimine on tähtis nii reaalse elus mõttes – näiteks tehniliste küsimuste või hüpoteeside või propositsioonide kontrollimiseks kui ka enda nn. sisemaailma mõttes.

Kuidas uus teadmine, kuidas uus info või vaatenurk sobitub pilti? Mida see tähendab? Kas ja kuidas see saab nii olla? Mida ma nüüd tegema pean, mida on tark teha? Just need kontrollimise hetked on need, mis aitavad iseendal teadvustada oma rumalust või eksimusi ning need aitavad õigemini edasi uurida. Ei ole kontrollimist – ei ole ka õppimist – samamoodi ei ole ka korrektset tööd.

Motivatsioon

Lihtne on lahendada lihtsaid ülesandeid. Ülesande tükkideks tegemine, nende tükkide sidumine teiste ülesannete tükkidega ning suurema pildi vaatamine on tegelikult samuti lihtne. Selleks tuleb lihtsalt hetk võtta.

Kokkuvõtteks

Õppimise ja reaalsete tööülesannete täitmise vahele võib tõmmata väga selge paralleeli. Ilmselt inimene, kes oskab eneseteadlikult õppida oskab paremini lahendada ka tööülesandeid. Tööülesannete täitmine on kõigepealt probleemi õppimine, selle selgitamine, kontrollimine ja täpsustamine ning seejärel alles lahenduse mõttes erimevate küsimuste küsimine. Millist lahendust kasutada? Mis siis juhtub kui ma viin ellu ühte või teist lahendust? Millel mu teadmine põhineb? Mis tulemust ma ootan? Mida ma veel vajan teada?

Võib väga konkreetselt öelda, et õppimises edukamad inimesed oskavad ka töö alaseid küsimusi paremini lahendada. Erand muidugi kinnitab reeglit aga erand on erand, mis sest, et liiga paljud tahavad endast kui erandist mõelda.

Ma leian, et selle õppeaine vaatenurgad ja lahendused saab peaaegu üks-üheselt tööalastesse küsimustesse üle tuua ning ilmselt võiks ka Anti Kidron kirjutada raamatu: „Kuidas ärksalt töötada!“ – ilmselt see oleks tema jaoks lihtne, kuna paljud ideed raamatust „Kuidas ärksalt õppida“ saab üle kanda.

Ma arvan, et õppimise õppimise ja töötamise õppimise vahele tuleb tõmmata rohkem paralleele ning neid küsimusi tuleks uurida rohkem ja ka õppida ning teistele edasi anda rohkem.

Praktilises elus tähendab õppimise õppimisest üle kantud oskused seda, et mõtestatakse rohkem käsil olevaid ülesandeid ning soodustatakse iseenese motivatsiooni nende asjadega tegelemiseks.